Artikkel vaatleb sõnakujude variatsioone 17. ja 18. sajandil trü- kitud eesti keelt sisaldavates sõnastikes Heinrich Stahlist (1637) August Wilhelm Hupelini (1780). Vaatluse all on ametinimetuste ja sotsiaalsete rollide semanti- lisest rühmast valitud 230 lemmat, mis esinevad eri kujudel vähemalt kolmes allikas. Uurimuse eesmärk on välja selgitada, kuidas see sõnavalim peegeldab tolle ajajärgu sõnakujude variatsioone, lähtudes juba toimunud või toimuvatest keelemuutustest. Kirjeldatakse sise- ja lõpukao näiteid, sõnaalgulise h esine- must, variatiivseid diftonge, o ja u kasutamist järgsilpides, laenude muganemist, liitsõnade ja tuletistega seotud varieerumist. Ãhtaegu on toodud tähelepanekuid sõnastike omavaheliste seoste kohta.
Artiklis esitatakse uus või täpsustatud etümoloogiline tõlgendus sõnadele pandur âsumpâ, plehku (pistma) âpõgenemaâ, sibi âkäimlakoristaja, mustusevedaja (endisajal); vkrjk nahanülgur, timukasâ, tait âlauk (Fulica atra)â, trett âosa, hulk, jagu, kiht; käik, ots, kord; pahandusâ, tüse âsuur, paks, priske, jäme; kopsakas; kaalukas, mõjukasâ, tönk âendisaegne töökoda telliste põletamiseksâ; tüss âkodukootud riieâ ja vehkat (tegema) â(salaja) ära jooksmaâ.
Artiklis analüüsitakse 10â13-aastaste noorte vastuspartiklite jah ja jaa kasutust kinnitusküsimuse minimaalvastusena ning võrreldakse tulemusi täiskasvanute suhtlusnormidega. Analüüs näitab, et noorte suulistes vestlustes on jaa märksa sagedasem kui jah, moodustades 87% vastustest, täiskasvanute materjalis oli seevastu rohkem jah-vastuseid. Lisaks puudub noortekeeles nende partiklite kasutuses süsteemne erinevus. Erinevalt täiskasvanute vestlustest kasutatakse mõlemaid partikleid nii neutraalse kui ka hoiakulise küsimuse vastusena ning kumbki partikkel ei juhi järjendi jätkamist ega lõpetamist. Sellist erinevust täiskasvanute keelest võib seletada asjaolu, et noored ei ole veel omandanud kahe vastuspartikli kasutamise pragmaatilisi norme, aga tegu võib olla ka keele muutumisega, mida noorte partiklikasutus peegeldab: vastuspartiklite funktsionaalsed erinevused taanduvad ning jaa levik laieneb jah-i arvel.
Artiklis anname ülevaate küsitlusest, mille korraldasime 2025. aasta lõpus 55 eesti keele kui teise keele õppija seas. Küsitluse eesmärk oli välja selgitada, millised leksikaalsed, morfoloogilised ja süntaktilised nähtused raskendavad keeleõppijal sõnaseletuste mõistmist. Selleks pidid vastajad hindama Keeleõppija Sõnaveebi 20 märksõna kaht erinevalt sõnastatud seletust: üht originaalsõnastuses, teist kohandatud sõnastuses. Leksikaalsete parameetrite analüüs näitas, et õppijad eelistavad kompaktseid sõnastusi, kus on välditud sidesõnu, sisutühje asesõnu ja abstraktseid täpsustusi. Morfoloogiliste parameetrite analüüs näitas, et umbisikulise tegumoe kasutus ei raskenda arusaamist, aga des-vormid osutuvad keerukaks. Süntaktiliste parameetrite analüüsist ilmnes, et arusaamist soodustavad seletused, kus põhisõna on esitatud seletuse alguses ja kus info on piisavalt asjakohane, samas kui täiendite rohkus enne põhisõna võib mõistmist takistada. Küsitluse tulemuste põhjal kohandasime juba olemasolevaid sõnaseletusi Keeleõppija Sõnaveebis ning uuendasime koostamispõhimõtteid, mille alusel saab luua seletusi uutele sõnadele.
Uurimuses vaadeldakse eesti keele võõrsõnu, mille järgsilbis on iii välde ja/või pikk vokaal. Sellistes võõrsõnades võib pearõhk olla iii väldet ja/ või pikka vokaali sisaldaval järgsilbil või esisilbil. Eesti leksikograafilises traditsioonis ei ole tavaks pearõhu asukohta konkreetsetes seda tüüpi sõnades märkida. Keeleõppijate huvides oleks pearõhu asukoha märkimine sellistes sõnades siiski vajalik. Seetõttu uurisime, millised on pearõhu asukoha tegurid seda tüüpi võõrsõnades. Selleks tegime tajukatse, kus 356 katseisikut hindas 42 testsõna rõhuvariantide vastuvõetavust. Tulemuste kohaselt on pearõhu asukoha teguriteks seda tüüpi võõrsõnades algvormi silpide arv, iii vältes ja/või pikka vokaali sisaldava järgsilbi asukoht algvormis ja sõna sagedus. Vaatlusalust tüüpi võõrsõnade pearõhu asukoht varieerub ka isikuti, sõltudes sealhulgas mõningal määral isiku vanusest.
Maastik on geograafia keskne mõiste, millel on kinnistunud definitsioon. Samas ei teata, kuidas mõtlevad maastikust eesti keele kasutajad, kes ei ole erialaspetsialistid. Artiklis keskendume küsimusele, kuidas kõneletakse maastikust eesti keeles. Loetelukatse analüüs näitas, et maastik seostub enamasti loodusega, st mitte linnaga. Küsimuse âMis on maastik?â kvalitatiivne sisu analüüs paljastas aga maastikukäsitluse teistsuguse olemuse: maastik on eesti keele kõnelejate jaoks nii looduslik kui ka inimtekkeline nähtus. Maastikku kirjeldati võrdselt kui maa-ala ja keskkonda, kuid mõne keelekasutaja jaoks on maastik siiski seotud tajukogemuse ja tunnetusega. Vanemad inimesed oskavad nimetada rohkem maastikusõnu ning neil tundub olevat noorematest põlvkondadest rikkalikum sõnavara. Lisaks näeme, et maastikusõnad ei moodusta sellist homogeenset semantilist välja nagu värvinimed, kehaosad või muusikainstrumendid.
Artikkel uurib 1910â1920-ndatel rakendatud muudatusi eesti kirjakeele sõnajärjes, keskendudes inglise-eesti ilukirjandustõlgete vabadele klausidele. Suur osa uuendajate ettepanekuid sõnajärje osas olid suunatud tajutava saksapärasuse vähendamisele, sh verbi toomine lause lõpust ettepoole; ette panekud lähendasid sõnajärge aga inglise keelele. Uurimuses käsitlesin lõike 28 inglise-eesti ilukirjandustõlkest aastatel 1911â1929. Leidsin verbiga vabad klausid, milles verbile järgnes laiend, ning jagasin need uuenduslikeks ja traditsioonilisteks, et välja selgitada sõnajärjeuuenduse vastuvõtt. Analüüsist selgus, et uuenduslikke vabu klause kasutasid esialgu üksikud tõlkijad, kuid 1920-ndate lõpupoole levis see laiemalt, kusjuures katsetati nii radikaalsema sõnajärje muutuse kui ka vaba sõnajärjega. Sõnajärjeuuenduse kasutuselevõtt sõltus pigem tõlkijast kui kirjastusest. Vabad klausid säilitasid teisi eestipäraseid jooni, seega oli kokkulangevus inglise sõnajärjega pigem juhuslik.
Artiklis käsitletakse Ingerimaa asustusnimesid. Need on vadja keelde jõudnud enamasti isuritelt ja soomlastelt kas muutumatult või vadjapärasteks mugandatuna. Peale nende on osa kohanimesid ebaselge lähtekujuga. Kirjutise esimeses osas käsitletakse läänemeresoomepäraseid läänemeresoome päritolu kohanimesid, teises osas aga venepäraseid läänemeresoome ja vene toponüüme. Autori eesmärkideks on a) aidata kaasa võimalikult tervikliku pildi loomisele vadjalaste kohanimevaramust, b) anda ülevaade vadjalaste teadmistest lähema ja kaugema ümbruskonna kohta ning c) tuua esile mugandumisel tekkinud häälikulisi ja morfoloogilisi iseärasusi.
The article gives an overview of the types of feedback that Estonian high school students receive for their written assignments. The data for the article comes from surveys which were conducted among high school students and their teachers. The results show that the main form of feedback for finished assignmets is a grade or a general commentary for the whole class. For unfinished assignments, feedback is most commonly given for specific parts of the assignment (e.g. as comments in the text). Both for finished and unfinished assignments, feedback mostly comes from the teacher, which greatly increases their workload, while peer review is used less often. It can also be seen that students ask for extra feedback voluntarily, e.g. from their family, which implies that they would like to have more feedback for their written assignments than is currently typically available. Because the teachers' resources for giving feedback are limited, peer review should be implemented more, as this helps not only to learn more thoroughly about the subject of the assignment but also develops writing and other language skills. To make more use of peer review, teachers should put more emphasis on the communicative situations created through written assignments and set the criteria for the assignment evaluation accordingly.
