Eesti keele kui teise keele rääkimisoskuse õpetamise metoodikal on palju arenguvajadusi. Üheks arenguvõimaluseks on mängustatud aktiivõpe. Artiklis käsitletakse uurimust, mille käigus katsetasid Tartu ülikooli Narva kolledži 60 eesti keele kui teise keele õpetaja eriala üliõpilast õppemetoodika aines õpitud mängustatud rääkimistegevusi ning kirjeldasid oma katsetusi kodutööna. Üliõpilaste kodutöid uuriti induktiivse sisuanalüüsiga. Eesmärk oli välja selgitada, milliseid rääkimissoovi tekitavaid tegureid ja rääkimisoskuse arengut näitavaid tunnuseid üliõpilased mängustatud aktiivõppetegevustes osalenud lasteaialaste ja põhikoolinoorte tegevuses märkasid. Rääkimissoovi tekitavate tegurite kategooriaid selgitati välja viis: tegevusega kaasnenud emotsioonid, õppetegevuste jõukohasus, aktiivne tegutsemine, õppetegevuste huvitavus ja kaaslastega suhtlemine. Rääkimisoskuse arengut näitavate tunnuste kategooriaid selgus kuus: sõnavara areng, üldoskuste areng, väljendusoskuse areng, kuulamisoskuse areng, enesekindluse kasv ja loovuse areng. Kokkuvõttes sobisid õppemetoodika aines õpitud mängustatud aktiivõppetegevused laste ja noorte rääkimisoskuse arendamiseks hästi. Summary
Tõhus teise keele õpe peab olema kommunikatiivne, tekitama õpilastes huvi, soodustama nende aktiivset osalust õppeprotsessis ning olema neile jõukohane. Eesti keele kui teise keele põhikooliõppe metoodika vajab selles osas arendamist. Siinne artikkel põhineb sekkumisuuringul, mis tehti Tallinna vene õppekeelega kooli üheksanda klassi nõrgemapoolse õpperühma eesti keele tundides. Eesmärk oli välja selgitada, kas ja kuidas on filmipõhise kommunikatiivse õppega eesti keele kui teise keele tunnis võimalik toetada põhikooliõpilaste huvi, aktiivset osalust ja keeleoskuse arengut. Rakendati spetsiaalselt koostatud filmipõhist kommunikatiivset õppekogu: vaadati kümneosalist noorteseriaali "Miks mitte?!" ning osaleti selle kohta koostatud õppetegevustes, milles oli suur rõhk vabal rääkimisel. Uuriti õpetaja ja õpilaste hinnanguid sellele õppeviisile. Tulemused näitasid, et seriaal ja õppetegevused äratasid õpilastes huvi ning soodustasid aktiivõpet, kuid ei olnud alati jõukohased uudsuse ja õpilaste madala keeleoskuse tõttu. Õpetaja ja õpilased hindasid seriaali ja õppetegevusi eesti keele oskuse arendamisel keskmiselt kasulikuks, kuid ei tajunud kasu põhikoolieksamiks valmistumisel. Samas oli õpetaja üllatunud õpilaste põhikoolieksami ootamatult heade tulemuste üle ning avaldas soovi kasutada õppekogu ka tulevikus. Summary
Alusharidus peab tagama lastele võrdsed võimalused sõltumata keele- või kultuuritaustast ning toetama ühtset Eesti väärtusruumi. Selle sihi saavutamiseks toimus Eesti koolieelsetes lasteasutustes 2024. aastal üleminek eestikeelsele õppele. Siinse uuringu eesmärk oli selgitada välja vene või eesti-vene õppekeelega lasteaedade juhtide, õpetajate ja lastevanemate ootused, väljakutsed ja mured seoses eestikeelsele õppele üleminekuga. Artikli andmestik põhineb 583 lapsevanema, 231 õpetaja ja 26 lasteaia juhi kirjaliku küsitluse vastustel. Uuring näitas, et lasteaia juhid ootasid personalilt järjepidevat enesearendamist, koostööd peredega ning riigi tuge koolituste ja õppematerjalide asjus. Õpetajad ootasid toetavat juhtimist ja turvalist töökeskkonda ning rõhutasid vajadust arvestada laste individuaalsete ja keeleliste vajadustega. Lapsevanemad soovisid, et õpetajad oleksid kompetentsed ja oskaksid toetada laste igakülgset arengut. Kõigi osapoolte peamiste väljakutsetena tõusid esile kvalifitseeritud õpetajate nappus, täienduskoolituste vajadus ja erivajadustega laste toetusvõimaluste piiratus. Summary
Artiklis lähtutakse eeldusest, et kõigile koolieelsetes lasteasutustes käivatele lastele tuleb tagada võrdsed õppimisvõimalused. Selleks peavad nad tundma end mugavalt ja turvaliselt. Koolieelses lasteasutuses ei tohiks muukeelsete laste kodukeelt ignoreerida (isegi kui nad kuulevad lasteasutuse õppekeelt ka kodus), sest see ei soodusta nende heaolu ega ühiskonda integreerumist. Õnneks saavad lapsed, kelle kodukeel ei ole sama, mis lasteasutuse õppekeel, tänu keeleteadlikule lähenemisviisile juba varases eas kogeda harmoonilist kakskeelsust. Nimetatud hariduskäsituse puhul arvestatakse aktiivselt kõigi laste keeltega, väärtustades seeläbi teisi keeli ja – mis veelgi olulisem – teisi keeli kõnelevaid lapsi. Full text
Koolieelses eas lapsed õpivad mängu abil, mistõttu on oluline, et varane keeleõpe toimuks mänguliselt ja sobivat õppevara kasutades. Digitehnoloogiaga rikastatud õppemängud kui üks õppevara liik on hea võimalus toetada laste keelelist arengut, kuna neid saab hõlpsasti lõimida lasteaia õppe- ja kasvatustegevustesse. Siinse uuringu eesmärk oli digitehnoloogiaga rikastatud keeleõppemängude arendustöös selgitada välja lasteaiaõpetajate hinnangud mängude sobivusele muukeelsete laste eesti keele õppe toetamiseks. Tuginedes ADDIE õpidisaini mudelile, loodi eesti keele kui teise keele õppeks 101 keeleõppemängu. Keeleõppemängude arendustöös osalesid lasteaiaõpetajad nendest Eesti piirkondadest, kus on enim muukeelseid lapsi. Õpetajad kasutasid rakendamise (n = 64) ja hindamise (n = 99) etappides mänge enda rühma 2–7-aastaste lastega ja täitsid küsimustiku mängude meeldivuse, lastele arusaadavuse ning laste keeletasemele vastavuse kohta. Õpetajate hinnangul meeldisid mängud lastele ja olid neile arusaadavad, olenemata mängudes osalenud muukeelsete laste eesti keele tasemest. Selles, kuivõrd vastasid mängud laste eesti keele tasemele, oli õpetajate hinnangutes erinevusi: valmismängud vastasid õpetajate arvates paremini laste eesti keele oskuse tasemele ning olid neile paremini arusaadavad kui mängude arendustöö rakendamise etapis. Hinnangud mängude meeldivusele olid arendustöö eri etappides sarnased. Nii sobivad arendustöös loodud digitehnoloogiaga rikastatud keeleõppemängud muukeelsetele lastele eesti keele kui teise keele õppeks ning pakuvad lasteaiaõpetajatele tuge eesti keele õpetamisel. Summary
Suhtlemine on üks olulisemaid lapse arenguvaldkondi, mille mahajäämust on oluline märgata varases eas – nii on võimalik seda kas ületada või vähendada suhtlusraskuste mõju lapse edasisele arengule. Eestis kasutusel olevad normeeritud keeletestid võimaldavad hinnata lapse keelelise arengu taset ja dünaamikat, kuid ei anna ülevaadet lapse toimetulekust reaalsetes suhtlusolukordades. Uuringu eesmärk oli hinnata eesti keelde tõlgitud FOCUS-küsimustiku (ingl Focus on the Outcomes of Communication Under Six) sobivust eesti laste suhtlusoskuse hindamiseks. Uuringus osales 66 lapsevanemat, kelle laste vanus jäi vahemikku 24–36 kuud. Valim koosnes kahest rühmast: eakohase kõne arenguga laste vanemad (EK; n = 45) ning kõne arengu hilistumisega laste vanemad (KAP; n = 21). Tulemustest selgus, et FOCUS-küsimustik on usaldusväärne mõõtvahend, mis eristab eakohase kõne arenguga lapsi kõne arengu hilistumisega lastest. Võrdleva valiidsuse kontrollimisel avaldusid mõõdukad kuni tugevad seosed ASQ:SE-2-küsimustiku tulemustega. Uuringu tulemused kinnitasid, et FOCUS-küsimustik sobib 24–36 kuu vanuste eesti laste suhtlusoskuse hindamiseks. Summary
Eesti koolisüsteemis on järjest enam muukeelseid lapsi, kelle keeleõpe vajab sihipärast toetamist. 2020. aastal algatas HTM projekti "Professionaalne eestikeelne õpetaja põhikoolis", mille eesmärk oli toetada õpetajaid, kelle klassis on muu kodukeelega lapsi. Projektis töötasid koolid välja keeleõppemudelid ja seirati ka õpilaste keeleoskust. Artiklis kirjeldatakse koolide valitud keeleõppemudeleid ning võrreldakse projektis osalenud muu kodukeelega õpilaste keeleõppe tulemusi koolide keeleõppemudelite kaupa. Analüüs hõlmas 7–9aastaste laste grammatiliste kategooriate ja fraasitüüpide testi tulemusi 2024. aastal. Vastavalt kooli õppekeelele, siht- ja emakeele proportsioonidele ning muu kodukeelega õpilaste osakaalule jagunes 34 klassi viide rühma. Tulemused näitavad, et eestikeelsete koolide projektiklasside muu kodukeelega õpilaste eesti keele oskus on parem kui venekeelsete koolide projektiklasside õpilastel. Samuti ilmnes, et sama mudelit kasutava kooli eri klasside tulemused võivad märkimisväärselt erineda, mis viitab õpetaja rolli olulisusele õppeprotsessis. Summary
Viimasel kümnendil on Eestis ja Soomes naabermaal kõneldava sugulaskeele õpetamisel toimunud varasemaga võrreldes mitmeid muutusi. Nende muutuste väljaselgitamiseks viidi 2024/2025. õppeaastal Eestis ja Soomes läbi üldharidus- ja ülikoole hõlmav uuring soome keele õppe olukorrast Eestis ja eesti keele õppe olukorrast Soomes. Uurimuse materjal koguti struktureeritud internetipõhise küsitluse abil, kasutades Helsingi ülikooli elektrooniliste küsitluste keskkonda E-lomake, ning analüüsiti kvalitatiivse sisuanalüüsi ja kirjeldava statistika abil. Tulemusi analüüsiti Douglas Fir Group’i (DFG) (2016) kolmetasandilises keele õpimotivatsiooni raamistikus. Artiklis arutletakse uuringu tulemuste põhjal võimaluse üle õpetada esimese võõrkeelena Eestis soome ja Soomes eesti keelt. Artikli keskmes on Eesti põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste ning Soome gümnaasiumiõpilaste soome ja eesti keele õppimise kogemused: esimene kokkupuude õpitava keelega, keeleõppe motivatsioon, selle muutumine õpingute vältel ja seda mõjutavad tegurid, keeleoskuse edasine arendamine ja kasutusvõimalused ning õppe mõju keeleteadlikkuse kujunemisele. Tulemused näitavad nii soome kui eesti keele õppimisel keele õpimotivatsiooni mikro-, meso- ja makrotasandite tegurite põimumist ning lähisugulaskeele õppimise positiivset mõju keeleteadlikkuse arenemisele. Summary
Lapseeas kujunevad pädevused on aluseks edasisele arengule ja heaolule, mistõttu on oluline lapse arengutaset järjepidevalt hinnata. Selle töö eesmärk on anda ülevaade viieaastaste laste arengu hindamise e-vahendi (LAHE) struktuurist ning sellega hinnatud pädevuste omavahelistest seostest ja erinevustest soo ja keele kaupa. LAHE 2021. aasta uuringus osales 397 last. Uuringus kinnitati LAHE kodu ja mänguväljaku testide alusel LAHE viiefaktoriline struktuur. Uuringu tulemused näitasid, et laste kognitiivsed protsessid, keele- ja kõne-, matemaatika-, õpi- ja sotsiaalne pädevus on omavahel seotud. Tugevad seosed ilmnesid nii ühe pädevuse raames kui ka erinevate valdkondade alapädevuste vahel. Samuti selgus, et tüdrukutel on poistest veidi paremad tulemused keele ja kõne valdkonnas ning venekeelsete laste tulemused on mõnevõrra kõrgemad õpipädevuses. Uuringu tulemustest saab järeldada, et laste pädevuste hindamisele ja arendamisele tuleks läheneda terviklikult. Summary
Õpetaja-õpilase suhete kvaliteet mõjutab nii õpetajate kui ka õpilaste heaolu koolis. Siiski hindavad Eesti õpetajad ja õpilased nende suhete kvaliteeti halvemaks kui teiste OECD riikide omad. Õpetajakoolitusel on oluline roll õpetajate suhtlemisega seotud teadmiste ja oskuste kujundamisel, kuid seni pole autoritele teadaolevalt uuritud õpetajakoolituses suhtlemisvaldkonna teemasid õpetavate õppejõudude arusaamu positiivsetest õpetaja-õpilase suhetest. Uurimuse eesmärk oli välja selgitada õpetajakoolituse esma- ja/või täiendusõppes suhtlemisvaldkonna teemasid õpetavate õppejõudude arusaamad positiivsete õpetaja-õpilase suhete olulisusest ning teguritest ja tegevustest, mis nende kujunemist toetavad. Andmeid koguti poolstruktureeritud intervjuudega 16 suhtlemisvaldkonna õppejõult, kes õpetajaid ja õpetajakoolituse üliõpilasi õpetavad. Andmete analüüsiks kasutati kvalitatiivset induktiivset sisuanalüüsi. Tulemused näitasid, et õpetaja-õpilase suhete kvaliteet on eri aspekte arvestades õpetajatele ja õpilastele oluline ning sõltub õpetaja hoiakutest, teadmistest ja oskustest positiivset suhet luua. Lisaks kirjeldasid õppejõud mitmeid õpetaja pedagoogilisi tegevusi, mis toetavad positiivseid suhteid. Summary
Eestis on koolide karjääriõppe toetamiseks loodud karjääri kujundamise pädevuste mudel, kuid vaja on ka sobilikku vahendit õppe tulemuslikkuse ja õpilaste karjääri kujundamise pädevuste väljaselgitamiseks. Selleks on alustatud mudeliga kooskõlas oleva enesekohase küsimustiku loomist. Siinse uuringu eesmärk oli küsimustikku edasi arendada, kontrollida struktuuri ning anda esmane ülevaade põhikooli lõpetajate ja gümnasistide karjääri kujundamise oskustest. Õpilaste karjääripädevuste uurimiseks kasutatud enesehindamise küsimustik koosnes 2022. aastal 23 väitest, millele 2023. aastal lisati veel 7 küsimust. Küsimustiku täitis kahel aastal kokku 492 gümnaasiumiõpilast (61% tütarlapsed) ja 281 põhikooli lõpuklassi õpilast (56% tütarlapsed). Nii 2022. kui ka 2023. aasta andmetel läbi viidud kinnitava faktoranalüüsi tulemused viitasid mudeli sobivusele. Õpilaste karjääripädevuste uurimisel selgus, et pädevuste hinnangud jäid vahemikku "pigem pinnapealne" kuni "pigem põhjalik" ning kõrgeimalt hinnati enda puhul eneseteadlikkust arendavaid pädevusi. Korrelatsioonanalüüsist ilmnes positiivne seos õpilaste eneseraporteeritud karjäärioskuste hinnangute ja karjääriplaneerimist toetavate tegevuste hulga vahel. Uuring kinnitab, et küsimustik võimaldab selgitada, milliseks õpilased enda karjääri kujundamisega seonduvaid oskusi peavad, sellega saab tuvastada karjääri kujundamisel rohkem tuge vajavaid õpilasi ja täpsustada arendamist vajavaid oskusi. Summary
Uurimuse eesmärk on kirjeldada ja võrrelda õpetajate ja sotsiaalpedagoogide kiusamiskäitumise kogemust ning hinnanguid subjektiivsele heaolule. Kirjeldav-võrdleva uurimuse valimi (n = 626) moodustasid Eesti õpetajad (n = 446) ja sotsiaalpedagoogid (n = 180). Uuritavad klassifitseeriti gruppidesse lähtuvalt kiusamiskäitumise kogemusest: ohver kooliajal, ohver tööl, ohver kooliajal ja tööl, ohver/kiusaja kooliajal ja ohver/kiusaja tööl, kiusaja kooliajal, ohver tööl ning kiusamiskäitumisega mitteseotud. Subjektiivset heaolu hinnati kahest aspektist: eluga rahulolu ja tööga rahulolu. Tulemustest ilmnes, et kiusamiskäitumise kogemus oli tagasivaatavalt kooli ajal või tööl (ohvri/kiusajana) enamikul (ligi 74%) Eesti õpetajatest ja sotsiaalpedagoogidest. Sealjuures ilmnes nii õpetajate kui sotsiaalpedagoogide puhul, et uuritavad, kellel oli kiusamise ohvrikogemus mitmes kontekstis mitmel ajal – nii tagasivaatavalt kooliajal kui ka tööl, hindasid enda subjektiivset heaolu madalalt. See uurimus pakub väärtust mitmesuguse (nii lähtuvalt ajaperspektiivist kui rollist) kiusamiskogemuse ja -levimuse kirjeldamisel nii õpetajate kui ka sotsiaalpedagoogide seas. Summary
Töö eesmärk on leida, kuidas on seotud spontaanne keskendumine kvantitatiivsetele seostele (SFOR), suunatud multiplikatiivsete seoste kasutamine, matemaatikapädevus ja matemaatikahuvi kuuendas klassis; kas kuuenda klassi tulemused on seotud ka üheksanda klassi matemaatika lõpueksami tulemusega ning kas esineb soolisi erinevusi matemaatikaoskustes ja/või matemaatikahuvis. Uuringus osalejad (n = 1062, 51% neist poisid) sooritasid 2019. aasta sügisel lugemis- ja matemaatikapädevuse testi ning 2023. aastal põhikooli lõpueksami. Kõik kuuenda klassi näitajad olid omavahel positiivses seoses. Nii suunatud multiplikatiivsete seoste kasutamine, matemaatikapädevus kui ka matemaatikahuvi kuuendas klassis olid seotud matemaatika lõpueksami tulemusega, viimasega ei olnud seotud ainult SFOR. Lisaks olid tüdrukute matemaatikaoskused poiste omadest paremad. Matemaatikahuvis soolisi erinevusi ei esinenud. Seega on juba kuuendas klassis erinevaid oskusi ja motivatsiooninäitajaid, mis seletavad, kui hästi õpilane põhikooli lõpueksamil hakkama saab. Selle tõttu on oluline toetada õpilaste oskusi ja huvi juba esimeses ja teises kooliastmes, kuna varem esinenud raskused võivad muidu püsima jääda. Summary
Kaasaegses andekuspedagoogikas on fookus nihkunud andekate tuvastamiselt arengut toetava keskkonna loomisele. Artikli eesmärk on anda ülevaade alus- ja alghariduses rakendatud tõenduspõhistest matemaatilise andekuse arengut toetavatest sekkumistest. Meetodina kasutati süstemaatilist kirjandusanalüüsi. EBSCOhost andmebaasidest tehtud otsingu tulemusel valiti analüüsi 20 empiirilistteadusartiklit. Tulemused näitavad, et andekust toetavaid sekkumisi saab rakendada rühma- ja klassipõhiselt, haridusasutuseüleselt ja -väliselt. Vormiliselt jagunesid sekkumised neljaks: õpilaste grupeerimine, õppe diferentseerimine, kiirendamine ja õppekava rikastamine. Sekkumiste sisu väljatöötamisel lähtuti kõikide vormide puhul sarnastest karakteristikutest. Matemaatika valdkonnas läbi viidud sekkumised mõjutasid erinevaid arengulisi aspekte. Annete arengut toetavad sekkumised olid arendavad mitte ainult spetsiifiliselt võimekate, vaid kõikide sekkumises osalenud laste jaoks. Summary
Kaasav haridus on pidev protsess, mis tõstab haridussüsteemi võimekust ning mille eesmärk on pakkuda kvaliteetset haridust kõikidele õppijatele, kusjuures sihtrühmaks on eeskätt kõik need õppurid, keda muidu ohustaks haridusest ilmajäämine. Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli haridusteadlaste koostöös sündinud raamat "Kaasav haridus" on esimene eestikeelne kaasavat haridust põhjalikult käsitlev õpik, mis on mõeldud nii õpetajakoolituse esma- ja täiendusõppijatele kui ka lasteaedade ja koolide meeskondadele laiemalt. Raamatu eesmärk on aidata mõista kaasava hariduse olemust ja olulisust ning toetada selle praktilist rakendamist lasteaedades ja koolides.
Digihoiakud ja -oskused, mida saab nimetada ka digipädevuseks, on tänases tehnoloogiarikkas maailmas ühiskonnaelus edukaks osalemiseks olulisel kohal. See tähendab, et teadlike kodanike sirgumiseks on ka koolidel ülesanne kujundada digihoiakuid ning õpetada digioskusi. Samal ajal puudub meil aga süsteemne ülevaade õpilaste õppimiseks vajaliku digipädevuse tasemest erinevate kooliastmete kaupa. Siinses artiklis tutvustatava uuringu eesmärk on anda ülevaade põhikooli eri vanusegruppide õpilaste õppimiseks vajalikest digioskustest ja digitehnoloogiaga seonduvatest hoiakutest. Eesmärgi täitmiseks kasutati digipädevuse hindamisvahendit, mis võimaldab kirjeldada õpilaste õppimiseks vajalikke digihoiakuid ja digioskuseid üheksas erinevas dimensioonis. Uuringus osales 836 õpilast 13 Eesti koolist (3. klass = 316 õpilast, 6. klass = 291, 9. klass = 229). Tulemused näitasid, et kõigis vanusastmetes on enim vajakajäämisi programmeerimisoskustes, kuid 3. klassis ka erinevate operatsioonide tegemise oskuses. Analüüsi tulemused näitasid õpilaste võrdlemisi nõrka oskust järgida digimaailmas kehtivaid reegleid. Hoiakute juures tuleks andmete põhjal pöörata rohkem tähelepanu sotsiaalsetele aspektidele ja õpetajad võiksid digivahendite eesmärgipärast kasutamist õppetöös rohkem julgustada. Summary
Et rakendada kaasavat haridust tõhusalt, tuleb mõtestada vajaminevat toetust ja parandada vajadusel hariduspraktikate kvaliteeti. Seepärast on oluline uurida ja hinnata õpetajate hoiakuid ja enesetõhusust. Eestis on kaasava haridusega seotud hoiakute ja enesetõhususe mõõtmiseks kasutatud mitmeid küsimustikke, kuid vajadus spetsiifiliselt kaasava hariduse rakendamise kontekstiks kohandatud mõõtevahendite järele püsib. Uuringus eestindati küsimustikud DATIS ja TEIP-SF, kasutades tagasitõlke meetodit. Seejärel rakendati uurivat ja kinnitavat faktoranalüüsi, et hinnata mõõtevahendite psühhomeetrilisi omadusi ja struktuurset valiidsust eesti keeles. Tulemuste põhjal selgus, et eestindatud uurimisinstrumentidel DATIS-EE ja TEIP-SF-EE on sobivad psühhomeetrilised omadused, et rakendada neid kaasava hariduse kontekstis ja hinnata õpetajate kaasava haridusega seotud hoiakuid ja uskumusi. Summary
Literacy development is affected by several factors exerting an influence long before school entrance. The language and the cognitive basis of children’s literacy development has been well documented. However, it is also recognised that the home literacy environment and teachers’ instructional practices play an important role in developing literacy skills and children’s interest in reading. The highquality classroom interactions described by emotionally supportive relationships in a well-organised classroom are of particular importance for children’s reading skills development and motivation, especially among children at risk for reading difficulties. The present article attempts to describe the development of emergent literacy skills of young children and how to support their literacy skills development in early school years.
Värske kõrgkooliõpik "Erivajadustega õppijad Eesti haridussüsteemis: märkamine, hindamine ja õpetamine" on loodud toetama eripedagoogide väljaõpet ja eripedagoogika kui valdkonna tõenduspõhisust Eestis. Algupärase mahuka käsiraamatu peatükkide autorid on 40 teadlast, õppejõudu ja praktikut, kelle igapäevane töö ja/või uurimisteemad on otseselt seotud erivajadustega inimestega. Õpik on suunatud eeskätt kahe ülikooli eripedagoogika eriala üliõpilastele, kuid võib olla täiendavaks allikaks ka praktiseerivatele eripedagoogidele, õpetajatele ning teistele huvilistele.
Koolijuhtidel on keskne roll tagada õppekvaliteeti ja kooli igapäevast toimimist, kuid nende ülesannete täitmiseks on vaja piisavaid ressursse ja toetust. Eesti koolijuhtide autonoomia on Euroopa riikide seas üks suurimaid, kuid koolikorralduse eest vastutab ka kooli pidaja (omavalitsus, riik või eraõiguslik isik), mis nõuab mõlema osapoole koostööd. Selle uuringu eesmärk on selgitada välja, kuidas üldhariduskoolide juhid hindavad oma ülesannete selgust, töönõudmisi ja -ressursse ning kooli pidaja toetust oma tööle kohalike omavalitsuste koolides. Uuring põhineb kahel andmekogumil: juhtide heaolu-uuringu töönõudmiste ja -ressursside küsimustikul, millele vastas 88 munitsipaalkooli koolijuhti, ning ülesannete selguse ja kooli pidaja toetuse küsimustikul, millele vastas 60 koolijuhti. Tulemused näitavad, et kuigi koolijuhid tunnetavad oma vastutust ja on motiveeritud, vajavad nad sageli juhusliku ja ebaühtlase toetuse asemel süsteemset toetust. Samuti selgus, et kooli pidajate tugi keskendub pigem praktilistele küsimustele, jättes tähelepanuta koolijuhtide arengu ja õppetegevusega seotud arutelud. Uuringu tulemused näitavad, et tuleb rohkem tähelepanu pöörata koolijuhtide tööeesmärkide ja -ülesannete selgusele kooli pidajate ja koolijuhtide vahel ning luua toimiv tagasisidestamise ja arengu toetamise süsteem. Summary
